Optimismiga uude aastasse

Kõige esimene ja suurem uudis on see, et oleme jälle oma kodus tagasi! Paar päeva enne jõule juba tulime. Poja immuunsus muidugi pole veel siiani päris korras ja suuri kogunemisi teha ei tohi, aga kõige tähtsam on ju see, et me oleme oma kodus! Terve pere on jälle lõpuks koos! Toad on jõulumeeleolus, kuusk toodi … Loe edasi: Optimismiga uude aastasse

Kui naha alla paigutatakse nõusid

Kui ma seda juttu siin mõni päev tagasi alustasin, sadas lund. Maa oli täitsa valge. Lapsed olid nagu nõiutud ja nõudsid õue. Said ka, korraks. Sest lumi sulas ju kohe ära. Aga ikkagi. Lumi. Pikemalt sisse juhatamata, mis meist siis edasi sai? Kui aus olla, siis seda aega, peale diagnoosi saamist, mäletan siiski üsna uduselt, … Loe edasi: Kui naha alla paigutatakse nõusid

Poolel teel

Kell saab kohe kaks öösel ja ma ei maga. Täna on kohe selline madalseisu esmaspäev vist. Parandan - teisipäev siiski juba. Kui õhtul olin lastele pesud-unejutud-musid-kallid-õlitamised ära teinud, märkasin, et Põnn on endiselt kuidagi....eemal. Pool tundi hiljem, kui piilusin nende toa ukse vahelt sisse, ei maganud ta ikka veel, vaatas hoopis oma suurte pruunide silmadega … Loe edasi: Poolel teel

Operatsioon

Olgu. Lähme siis edasi. Võtan teie lahkel loal teid kaasa meie tervenemise teekonnale. Sest teist plaani meil ju ometigi pole. Prioriteet on võita. Prioriteetidest rääkides. Olen küll ja veel kuulnud, näinud, lugenud neid lööklauseid ja raamatuid, tervendajate ja šamaanide videoklippe sellest, kuidas me peaksime elama hetkes, märkama head enda ümber, unustama mõttetused, asjad, mis ei … Loe edasi: Operatsioon

Võitlus

Minu pikema vaikimise põhjus pole seekord paraku mitte see, et pole midagi öelda olnud. Küll aga polnud ma siiani kindel, kas öelda ja kui siis, kuidas. Pikalt mõtlesin. Täna tunnen, et nüüd on aeg. Saada endast välja ja ehk on abi kellelgi, kes seda loeb ja peab läbi elama midagi nii koledat, nagu meie. Ehk … Loe edasi: Võitlus