Et mida me siis ikkagi sööme

Täna juba teist korda alustan seda kirjutist siin, et kirjutada, et mul pole õieti midagi kirjutada. Aga peaks ju kirjutama sellest, mida me siis ikkagi sõime sellel India nädalal ja siis teisel nädalal, kui Piiga oli purgist tõmmanud.... Hollandi. A ma ikka natuke siis kirjutan, sama palju umbes, kui me neid toite tegime. India nädal … Loe edasi: Et mida me siis ikkagi sööme

Kui naha alla paigutatakse nõusid

Kui ma seda juttu siin mõni päev tagasi alustasin, sadas lund. Maa oli täitsa valge. Lapsed olid nagu nõiutud ja nõudsid õue. Said ka, korraks. Sest lumi sulas ju kohe ära. Aga ikkagi. Lumi. Pikemalt sisse juhatamata, mis meist siis edasi sai? Kui aus olla, siis seda aega, peale diagnoosi saamist, mäletan siiski üsna uduselt, … Loe edasi: Kui naha alla paigutatakse nõusid

Operatsioon

Olgu. Lähme siis edasi. Võtan teie lahkel loal teid kaasa meie tervenemise teekonnale. Sest teist plaani meil ju ometigi pole. Prioriteet on võita. Prioriteetidest rääkides. Olen küll ja veel kuulnud, näinud, lugenud neid lööklauseid ja raamatuid, tervendajate ja šamaanide videoklippe sellest, kuidas me peaksime elama hetkes, märkama head enda ümber, unustama mõttetused, asjad, mis ei … Loe edasi: Operatsioon

Värviliselt ja lenneldes

On laupäeva hommik. Sooja on väljas nii palju, et andis istuda öösärgis ja paljajalu trepil koos kohvitassiga. Ja kahe rüseleva koeraga. Kuna nende rüselus peab ALATI toimuma võimalikult inimese ligidal, seekord siis sõna otseses mõttes minu seljas, olin sunnitud tuppa tulema ja verandal oma kohvitassi tühjendama. Lapsed müravad magamistoas selmet end riidesse panna. Samas olekski … Loe edasi: Värviliselt ja lenneldes