Elu Kaldemäel kriisi ajal

Hei, kuidas teil läheb? Kas olete terved? Loodetavasti. Kevadeti juhtub ju olema ikka viiruseid ja külmetamisi, sel aastal siis lisaks veel ka see kurjajuur, mis meid mitmeks nädalaks koju “vangistanud”.

Pean ütlema, et meie esimesed nädalad on kulgenud rahulikus rütmis. Kõik saavad end hommikul välja magada, koos hommikust süüa iga päev, peale mida teen mina Põnniga koolitööd. Kuigi tegelikult teeb ikka tema ja mina istun sama laua taga ja kui ta soovib, siis ma saan aidata. Üldiselt läheb tal töö ladusalt. Koos teeme rütmiliste salmide lugemise osa, kuhu on kaasatud ka väike õde, see annab mõnusa lõbusa noodi päevale.

Pilt Põnni tegevusest. Täheõpetuse vihikusse tuleb ise jooned ette tõmmata vahakriidiga, ja siis kirjutab sinna ärakirja erinevatest muinasjuttudest. See karvane värviline asi siin ees on tema enda vilditud pinal, selle nad tegid juba lasteaias viimasel aastal.

Piiga mängib siis oma mänge ja pärast koolitunde ja lõunasööki saavad nad juba kõike koos teha. See sujub ka vastavalt olukorrale ja tujule, vahel tülitsevad ikka ka, Piiga kolib nende ühisest toast oma asjadega välja, vannub, et ta enam KUNAGI ei lähe sinna tuppa tagasi, et ta ei SUUUUDA! Siis läheb veel viimase asja järele…..ja jääbki. Sest siis juba on nad ära leppinud ja mängivad nii nagu poleks midagi juhtunudki.

Ülemisele korrusele kerkivad toad on veel algusjärgus, sellest peaks eraldi kirjutama. Eks saab näha, kas nad siis, kui toad valmis, on ka nõus seal eraldi olema. Ma juba kujutan ette, kuidas nad üksteise juures tahavad magada. Eks siis tuleb madratsiga hakata teineteisel külas käima.

Kodukontori osas pole meil ka suuri muutusi, selles mõttes, et oleme ka siiani kodus töötanud, seega see on tavapärane. Kui üles toad valmis saavad, siis saame lõpuks ka ehk oma päris kontoriruumi, siiani oleme sisustanud ühte ja teist ja kolmandatki tuba vastavalt vajadusele kontoriks, luues mingeid ajutisi nurgakesi. Minu jaoks pole suurt vahet, kus laual mu arvut on, saan oma asjad tehtud igal pool. T-l aga on keeruline, kui ta peab tegema videokoosolekuid, siis ikka vaja eraldi olla.

Üks näide ajutisest nurgast meie magamistoas. Nüüd ei ole seda enam seal, vaid kolis külma ruumi, kus ongi külm ja praegu seal keegi olla ei saa. Ma käin ainult villateki sisse mähitult mediteerimas, sest seal on vaikus.

Tööd meil hetkel veel on. T-l küll vähendati koormust ja ka palka, aga samas annabki see rohkem aega pere jaoks ja tööde jaoks, mis on pikalt oodanud seda, et oleks ometi aega. Nii, et iga asi on millekski hea. Palga vähendamine kindlasti ju mõjutab, aga leiame, et kui ka oma tarbimisharjumusi vähendada, elada vastavalt oma võimetele, saame ilusti hakkama. Eks me elasime ju ennegi mitte eriti priiskavalt, oleme suutnud ka puhvrit koguda ettenägematuteks kuludeks, nii, et peaksime hakkama saama küll.

Vahele pistan ühe Põnni öeldud lause. Tegin neile jälle üht nö intervjuud ja küsimusele, mida sa teed/teeksid planeedi parandamiseks, vastas Põnn: ” See koroona on selles mõttes isegi hea, et nüüd inimesed ostavad vähem asju, ja siis ei teki nii palju pakendit. Mina ka ei osta enam asju.”

Kui küsite, kuidas me käsitleme seda praegust olukorda üleüldiselt, siis ma pean ütlema, et rahulikult. Ei, me ei tõmba endale silmaklappe pähe, et nagu polekski meisse puutuv see pandeemia teema. Sellegipoolest ei tuhni me iga päev uudistes, numbrites, statistikates, aruteludes, teadus- ja mitteteadusartiklites, sest meil ei ole selleks jaksu. Ega tahtmist. Me usume, et kui me sellest päevast päeva ei räägi, ei muutu ses mõttes olukord maailmas hullemaks, ainult meie elu siin niigi kärarikkas majas on rahulikum ja stressivaesem. Loomulikult oleme kursis igasuguste seadustega, kehtestatud piirangutega ja nendest me ka kinni peame. Meie peres käib poes ainult T. Kord nädalas, või isegi harvem. Mina olen paaril korral tellinud talutoitu, mille sain ühes parklas oma auto peale, samuti tellisin ühest hulgilaost söögikraami, mis kauem seisab ja seda pole veel kätte saanud, lubati isegi koju tuua. Loomadele tellime toitu nagunii juba pikemat aega Saksamaalt (sest isegi koos kallima postikuluga on see soodsam, kui mõnest Eesti firmast osta ja kuna Eestis ise koeratoitu ei toodeta, siis ma tõesti tellin seda kaugemalt) ja see tuuakse ka kulleriga otse ukseni. Kulleriga ei pea isegi kokku puutuma.

Eks algus ongi keeruline, ei oska kohe arvestada, mida ja kui palju ostma peaks, sest kõik asjad ju ei seisa mitu nädalat juba seetõttu, et me oleme ikkagi viiekesi iga päev kõik toidukorrad kodus. Kõige vanem laps teeb kodus jõutrenni ja tema päevane kaloraaž, mida ta tarbib, et kaalus juurde võtta, on 3000 kcal. Külmutatud marju läheb meil nädalas vist mõni kilo, polegi arvestanud. Aga palju. Pole ka kahjuks mingit megasuurt sügavkülma, kus neid suuremates kogustes hoida. Täitsa mõtleme sellele, et see väike sügavkülmik suure vastu välja vahetada tulevikus.

Leiba, saia teeme ise. Kartuli ja munad saame tuttava käest, samuti kokku ei puutu, kaup jäetakse nende värava taha, raha kanname üle.

Kui oleks siia meie kanti korraldatud ka linnast poest kojuvedu, oleks me või sees, sest ma ei sallinud juba enne poes käimist, nüüd väldin seda aga täielikult.

Seega tõesti, pean meie peret üsna eeskujulikuks selles “Püsi kodus!” osas ja kui ma ka jagan Facebookis mõnd artiklit, kus palutakse mõelda asjadele natuke ka teise nurga alt, et tuua inimeste teadlikkus iga päev näiteks nende abivajajate juurde, kellest ei räägita siis, kui ei ole pandeemiat või nende meedikute tööle, kes iga päev rasket tööd teevad ka muul ajal, siis tõesti – see ei tähenda, et mina või keegi siin meist arvaks, et mis nendest koroonahaigetest nii palju rääkida. Või et kui lipsab sisse mõni nali, siis see on selleks, et hoida end tervena. Ka sellises kriisiolukorras. Ah, üldse tunnen, et see sotsiaalmeedia hakkab jälle kord minu jaoks end ammendama. Olen end sellega sidunud nüüd küll seoses ühe kursusega, kus osalen (sellest peaks ka eraldi postituse tegema, seotud pildistamisega, kui on huvi?) aga muus osas ei ole enam üldse tahtmistki oma aega raisata, seda enam, et raamatukuhi ootab lugemist.

Eile õhtul hilja istusin üksi saunas ja tajusin, kui mõnus vaikus ja rahu oli mu sees. Päriselt, ma ei ole kordagi tundnud ärevust praegusel ajal. Võibolla on selles oma roll eeterlikel õlidel, mida meie kõigi toetuseks ikka endiselt kasutame. Või mediteerimisel, mida olen nüüd kolm nädalat järjest teinud. Või jalutuskäikudel (tunnistan, külma ilmaga mina oma nina välja ei pista).

Kindlasti on aga kõige suurem osa selles hoopis meie hiljutisel kogemusel, kui meie Põnni haiguse tõttu oli kogu meie elukorraldus peapeal. Me saime juba siis hakkama, olime isolatsioonis, kui oli vaja, jälgisime, mida süüa tohib, desinfitseerisime ennast ja kodu pidevalt, tegime koduõpet….tulime toime. Ja millises olukorras see veel oli….valus on meenutadagi! Nii, et päris kummaline on mõelda, mille üle praegu virisetakse.

Ja kogu seda hirmu ja valu ja muret hoidis tegelikult madalal positiivne mõtlemine! Põnn oli see, kes oli meile Õpetajaks sellel ajal! See on uskumatu, kui palju ma temalt õppisin. Nüüd saangi tänutundega sellele ajale tagasi vaadata, et olin võimeline sellises olukorras olema tugev, julge, positiivne. Mitte alati muidugi, see ei olegi eesmärk. Meil kõigil oli enda tühjaks nutmist ja hirmutunde läbi kogemist, aga see oligi see, mida oli vaja teha. See läbi kogeda, et siis rahulikult edasi minna, võidelda. Seda peaks ka praegu tegema. Olema rahulik, oma perega koos, nautima seda aega, mis meile on antud, olema tänulik iga jumala päev ja õhtu.

Ma enam ei mäleta, mida ma veel tahtsin öelda. Aga võibolla ongi parem siinkohal järgi jätta, muidu venib liiga pikaks. Aitäh, kes viitsisid jälle lõpuni minuga olla.

Olge siis tublid ja hoitud endiselt, ja kirjutage mulle. Kuidas teil läheb, mis lapsed teevad, kuidas õppimine kodus meeldib jne jne. Et siis tunneks, et hoiame kokku ja ma pole siin päris üksi 🙂

Järgmise korrani!

Ikka teie, Kaldemäe Kristiina

4 kommentaari “Elu Kaldemäel kriisi ajal

  1. Meie oleme kõik terved ja sekundeerin, et maal on praegusel ajal hea olla. Tegevuse puudust ei ole. Käin ka poes nii umbes korra nädalas. Töö sai minul isiklikult hetkel otsa, aga abikaasal veel on. Tema töö on niikuinii selline sooloetteaste ja enamasti pole isegi kliente kodus, kui ta neile ahjusid ehitab, seega see on positiivne. Distantsõpe meeldib mulle, aga see võiks olla veidi paremini korraldatud. Esiteks arvavad õpetajad, et lastel on kodus tohutult aega, seega kuhjame nad üle mitmete DIY projektidega + muudkui joonistage pilt sellest ja joonistage pilt tollest. Teha on väga palju ja mahukad ülesanded. Minu pesamuna, kes on tõesti kunstnik ja vajab selliste projektide puhul võimalust töö sisse minna, ei kriipselda neid ju niisama valmis, vaid võtab vahel päevi aega, enne kui ta oma jooistuse/maali lõpetab. Samuti meeldib mulle juhendada ühte ainet päevas korraga, seega ma natuke olen vilistanud õpetajate antud tähtaegadele. Võtangi terve nädala inglise keele ja teen näiteks seda reedel. See ühelt ainelt teisele hüppamine pole hea, olen alati seda meelt olnud. Hommikul näiteks 15 min korratabeli harjutamist, siis tegeleme mingi konkreetse ainega pikemalt, siis loeb, joonistab, käib õues jms. Pesamuna arvas, et distantsõpet võiks ka pärast kriisi olla (neil tegelt koduõppepäevi ikka oli), kuid siis kehaliseks kasvatuseks, judoks, muusikaõpetuseks jms võiks vahel ka kooli minna. Olen ise ka selle protsessi käigus palju õppinud ja saanud kinnitust mitmetele oma veendumustele. Loodan siiski, et varsti on võimalus koolis ka käia, sest laps igatseb sõpru ja kunstikooli.

    Meeldib

    • Nii suur rõõm kuulda, et olete terved! See ongi kõige tähtsam 🙂
      Olen ka kuulnud sellest probleemist, et antakse liiga palju kodus teha, eriti raske on vanematel, kellel on veel enda tööd vaja iga päev teha.
      Meil seal Waldorf koolis on selles mõttes mõnus, et meil on epohhid, st võetakse ühte teemat mitu nädalat ja siis tuleb teine jne. Iga päev on pm sama programm, siis jõuab laps selle endale ka kinnistada. Võõrkeeli õpime tegevuste käigus, sellist kuiva sõnade pähe tuupimist selles koolis ei praktiseerita, tundub, et meie koolilapsele see sobib. Ja samuti, nagu sul, arvas meie Põnn, et on isegi tore kodus õppida, et saab kohe kõik asjad minu käest üle küsida või arutada, koolis õpetajal pole väga aega kõigi jaoks, ja neil on ju väike klass, 12 last. Suures koolis on seega veel vähem aega.Nii et eks lapsed tunnetavad seda vahet, kuidas on õppida stressivabalt, oma rütmis. Aga samuti ütleb, et päriselt ei tahaks kodus ainult õppida, kui saaks valida, tahaks ikka sõpradega koos koolis olla. Kuigi mulle meeldib mõte koduõppest, näen, et meie lastele tõesti sobib see väikeses kollektiivis koolis olemine, sõbrad on juba nii tähtsad 🙂 ja see annab ka võimaluse õppida teistega arvestama, kodus on ainult samad näod, kelle peal seda õppida, läheb igavaks😀

      Meeldib

      • No just, epohhid on selles mõttes head, et ei killustata. Meil selles mõttes on veidi tavakoolist erinev, et 4. klassi lõpuni on tunnipplaanis kas klassijuhatajaga toimuvad tunnid või siis keka, muusika jne. Klassijuhataja ise siis vaatab, mida teeb, kuidas integreerib jne. Sõnu pähe ei tuubi õnneks, meil on Sister Mary inglise keele õpe (Total Immersion Method). Aga distantsõppe ajal kipub see lagunema ja nii ma siis ise siin korraldangi ümber. Ignoreerin veidi tähtaegu ning painutan raame 🙂

        Meeldib

  2. Nii tore on lugeda, et teil kõik hästi on.
    Meil ka. Kõik on terved olnud.
    Koolitükkidega sai suurem koolilaps kenasti ise hakkama, väiksemat pidin abistama, aga saime hakkama siiski.
    Minul ka, müts maha nende ees, kea on niiehknaa valinud laste kodus õpetamise kui ka nende ees, kes kodukontoris töötamise kõrvalt lapsi ka õpetama olid sunnitud. Raske aeg, aga üle-elatav.

    Mis põneval koolitusel sa osalesid? Kirjuta sellest ka. Palju terviseid teile sinna, Kaldemäele

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s