jõulud Mõlgutan mõtteid

Optimismiga uude aastasse

Kõige esimene ja suurem uudis on see, et oleme jälle oma kodus tagasi! Paar päeva enne jõule juba tulime. Poja immuunsus muidugi pole veel siiani päris korras ja suuri kogunemisi teha ei tohi, aga kõige tähtsam on ju see, et me oleme oma kodus! Terve pere on jälle lõpuks koos! Toad on jõulumeeleolus, kuusk toodi ka metsast koos lastega ja ilutseb siin nüüd oma täies hiilguses.

Istun soojas elutoas diivanil, vaatan aknast, kuidas üleni pruuni looduse taustal üksikud lumehelbed langevad ja mõtlen laste suurele jõulusoovile – tuleks lumi maha. Ja näe, sajabki.

Laste soovid ongi just niisama siiralt armsad ja lihtsad. Nagu ka see, et Põnn saaks jõuluks terveks. Nii paljud lapsed on talle seda kirjutanud või palunud edasi öelda ja see on nii üliarmas. Põnn ise aga vastas selle peale, et aga ta juba ju ongi terve, ta tunneb seda.

Meie viimane ravi on nüüd möödas. Nagu ikka, mida aeg edasi, oli tal olemine ravi ajal kehvem, kui eelmistel. Aga pidasime vastu, kuigi polnud söögiisu ja ükski asi ei maitsenud. See-eest tuli hundiisu pojal tagasi kohe, kui koju sai.

Kui suur venna külas käis. Põnn veel viimaseid päevi juustega.

Peale ravi lõppu jäime jälgimisele, et rakud hakkaks kasvama, et immuunsus tõuseks. See võttis aega, kohe mitu nädalat. Pidime seega linnas olema, kellegagi kokku saada ei tohtinud ja Põnn ise ka kuskil ei käinud, välja arvatud metsas, kuhu me ikka aeg-ajalt sõitsime ja loodusest jõudu ammutasime. Käisime aga muudkui iga nädal vereproovi andmas ja kui oli tarvis, saime jälle külmakotikesega süsti kaasa ja tegin kodus talle sutsu. Mis loomulikult talle üldse ei meeldinud, sest see oli kibe, aga kannatas ikkagi vapralt ära.

16. detsembriks oli planeeritud PET-uuring, et vaadata, kuidas olukord kehas on. See on siis see uuring, kus lastakse Soomest tellitud kontrast ainet kehasse laiali ja see koguneb sinna, kus on nö pahad rakud. Ja seda näebki selle uuringuga.

Kahjuks aga juhtus nii, et paar päeva enne uuringut tõusis palavik, oli väike nohu ja kurk valus. Kuigi üldiselt olime hoidunud kokkusaamistest, külastusest ja külalistest, aga ju siis kuskilt midagi üles korjas. See tähendas kahjuks ühte ööd haiglas. Saime ühesesse palatisse kahekesi, tund aega surgiti pordi kallal, vahetati nõelu seal sees, et saada vereproovi kätte. Ja ei õnnestunudki. Lõpuks tuli ikka käe pealt veenist võtta. Oh, ta oli nii vapper, terve selle aja! Samal ajal veel palavik ka, olla eredalt valgustatud toas ja kannatada enda torkimist. Mul oli nutumaik suus.

Raviks määrati kohe antibiootikum ja palaviku alandaja, mis tegi olemise paremaks ja öösel saime ilusti magada. Järgmisel hommikul oli kõik korras. Õnneks lubati meid küsimise peale koju, pidime lubama, et kodus kraadime ja pidime AB edasi andma paar päeva.

Esmaspäevane uuring aga jäigi ära. Seda saime küll teada alles haiglas olles, kui läksime vereproovi andma. Kaks tundi ootamist ja teadmatuses olemist tuli välja, et jääb ära. Põnn oli kohutavalt näljane, ei tohtinud ju süüa midagi hommikul. Ja eks ta oli natuke pettunud ka, et ära jäi, ta oleks juba tahtnud kaelast ära saada, nagu ta ütles. Et saaks juba teada. Läks aga nii, arst hiljem helistas ja seletas veel üle, et see ongi vajalik selleks, et kui veel on mingi põletikukolle kehas, siis see võib uuringu tulemusi mõjutada ja ei pruugi adekvaatselt hinnata, kas see on põletik või midagi muud. Niisiis lükatigi uuring edasi 30. detsembriks. Seda me siis nüüd jälle ootame. Ma ise tunnen küll, kuidas mul vaikselt hakkab ärevus kasvama, ei taha üldse mõelda sellepeale. Samas on oluline, et see nüüd tehtud saab ja saame aasta lõpuga sellele loole joone alla tõmmata.

Minu käest on ikka küsitud, et kuidas mina selle kõigega toime tulen. Kuidas ma nii tugev jaksan olla…Olen vastu küsinud, et kas mul on valikut? Oma laste pärast, usun, et teeksime me kõik, mis meie võimuses, et neil oleks parem, et neil oleks hea olla. Ja kui on vaja võidelda haigusega, siis seda me teemegi. Aga ma ei arva, et ma olen sellega üksi hakkama saanud. Mul on ju mu pere, kes mind toetab. Mu mees, tema vanemad ja minu pere, isegi lapsed. Piiga on meil kohe eriti suur lohutaja, ta oskab seda väga hästi. Samas ei ole see nende töö, nad ju ka vajavad meid sellel raskel ajal, nii et me siis püüame end jagada kõigi vahel. Arvan, et meil on see päris hästi õnnestunud.

Ma olen nii tohutult tänulik ja kordan seda endale iga päev, igal hommikul, kui olen ärganud ja igal õhtul, kui hakkan uinuma. Ma tänan kõiki inimesi, kes meid on nii palju aidanud, meile helistanud, kirjutanud, saatnud häid soove ja mõtteid, kaarte ja kirju. See teeb iga kord südame nii soojaks.

Enne aasta lõppu plaanime natuke ka remonti teha, ülemisel korrusel on ju endiselt kõik pooleli, alustame seal lastetubade ehitusega. Praegu teeme vaatlusi, millised materjalid oleks kõige tervislikumad, mida võiks kasutada. Lastel on juba välja valitud need ideed, millised nende toad võiks lõpuks välja näha. Nad nii ootavad juba, et saaks päris oma toa! Piigal on peal praegu hobuste hullus, tal on neid igas mõõdus, lisaks on hobustel tõkked ja tallid ise ehitatud, kuskil peab ju saama neid hoida. Ja kuna Põnni tehnikahuvi ei paista raugevat vaid hoopis kasvab ja leiutisi tuleb ikka iga päevaga järjest juurde, hakkab ka temal ruuminappus peale tulema. Juba praegu on küsimus, kuhu panna linnakorteris ehitatud muruniiduk, trimmer ja paar papist politsei maja ja garaaži…Ehk siis see lõputu teema, et kui midagi tuleb juurde, tuleb millestki loobuda. See on siis nüüd veel ees. Korter tuleb jaanuari keskel tühjaks teha, seega aega veel natuke on.

Ja uuel aastal on ka lootust, et Põnn saab kooli minna! Ta nii ootab seda. Praegu, koduõppel olles ei ole väga head ettekujutust, kuidas kool ikka päriselt välja näeb, sest selles koolis on kõik veidi teistmoodi, kui tavakoolis, seega minul “õpetajana” ei ole just väga kerge ülesanne. Aga oleme siiani õppinud just niipalju, kui oleme jaksanud ja paar korda oleme ka õpetajaga kohtunud, kes on näidanud ette põhilised asjad nagu tähtede vormijoonistus, matemaatika (näiteks korrutamine kivikeste abil) ja kudumine. Samas käib seal kõik läbi lugude ja laulude, mängude. Tavakooliga võrreldes võib see tunduda kui tilu-lilu, aga minu jaoks on peamine, et lapsed on rõõmsad, neile meeldib koolis käia ja ei teki stressi. Vähemalt tuttavate lastelt on seda küll hea vaadata. Pisipiiga ka juba ootab, et saaks jaanuarist hakata eelkoolis käima. Waldorfi süsteemis see siiski üsna uus suund, aga samas seda pedagoogikat teades, on see 6-aastastele juba paras ja teeb koolimineku ehk sujuvamakski. Nii, et palju uusi muutusi on meid uuel aastal ootamas.

Sel aastal ilmselt enam siia kirjutama ei jõua. Soovin kõigile ilusat vana aasta ärasaatmist, just sellist, nagu endale soovinud olete.

Aitäh, aitäh, aitäh veelkord, et olemas olete, isegi, kui ma teid kõiki ei tunne, on nii tore teada, et seal kuskil on palju nii armsaid hingi, kes ikka ja jälle siia tagasi tulevad. 🙂

Kallistused Kaldemäelt!

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

1 comment on “Optimismiga uude aastasse

  1. Palju tervist, õnne ja edu uude aastasse! Nii hea kuulda, et kodus.. kodus ikka kõige parem. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: