Poolel teel

Kell saab kohe kaks öösel ja ma ei maga. Täna on kohe selline madalseisu esmaspäev vist. Parandan – teisipäev siiski juba.

Kui õhtul olin lastele pesud-unejutud-musid-kallid-õlitamised ära teinud, märkasin, et Põnn on endiselt kuidagi….eemal. Pool tundi hiljem, kui piilusin nende toa ukse vahelt sisse, ei maganud ta ikka veel, vaatas hoopis oma suurte pruunide silmadega otse lakke. Pressisin end tema kõrvale pikali, silitasin ta peaaegu kiilast pealage ja küsisin, miks tal und ei tule.

“Ma mõtlen”, vastas ta.

“Millest”, küsisin

“Oma võlumaast. Ma mõtlen, et kuidas sinna ikkagi saada.”

Seal võlumaal olevat niimoodi, et saab kõike asju ilma eest. Võlumaal ei ole haigusi, Põnn on seal terve ja neil on KAHEKORDNE mängumaja. Seal majas on rõdu. Ja seal saab ikka ööbida ka.

Mulle lubas ta võluda uue arvuti, enne, kui mul vana päris otsad annab.

Valujutt käis seest läbi, kui ta sellest rääkis. Samas ju nii siiras ja armas lapselik fantaasia. Tahaks, et ta siiski jääks siia, päris maailma, võitleks oma haigusega sama vapralt edasi…

See haigus…

Sellest ma tulin edasi kirjutama. Sai ju lubatud.

Tõsi, haiglast oleme juba tagasi “kodus” * . Seal lihtsalt pole….mahti.

Niisiis. Selver, träni täis riiulid, kumisev pea, eelmisel päeval operatsiooni läbi teinud laps autos….suundusime Maarjamõisa suurde haiglasse, Hematoloogia kliinikusse. Esimesel korral ekslesin seal majas ikka omajagu. Nüüd võin minna vist pimesi sinna osakonda.

Ma ei mäleta enam, mis tunded meid täpselt valdasid, kui me liftis 6. korruse nuppu vajutasime. Mäletan aga seda imearmsat õde, kes meid vastu võttis ja palati kätte näitas. Olgugi, et me olime jätnud vahele olulise sammu all registratuuris. Polnud õrna aimugi.

Palat oli hele, julgeks öelda isegi hubane, arvestades asjaolu, kust me olime tulnud. Seal oli kaks voodit. Kõrvuti! Kaks riidekappi, kaks öökappi, lauake söömiseks. Kaks tooli. TELEVIISOR! Põnn oli igatahes üsna rahul, peab ütlema. Kui ta voodile pikali heitis, käes teleka pult, mainis ta nii muuseas, et siin on ikka palju ilusam palat.

Aknast paistis park suurte puudega, mis olid veel rohelised…

Peagi tulid arstid. Kuulasid kogu loo otsast peale, teadsid muidugi meie tulekust ja olid planeerinud Põnnile juba kaks uuringut, ultraheli ja röntgen. Õde tuli võttis vereproovid.

Arstide näoilmed olid paljuütlevad ja ma enam ei arvanudki, et me lihtsalt pääseme. Nad ütlesid, et me jääme ööseks sisse.

Ultrahelis sain ma põnnil kõrval olla, kuid röntgenisse mind kiirguse pärast ei lubatud. Põnn läks võõra tädiga kaasa ja naases sealt juba õige ruttu. Ta oli nii rahul endaga, et kõik kestis nii lühikest aega ja tädi kiitis teda, et ta nii tubli oli. Muidugi oli.

Hoidsin pisaraid.

Arstid tulid tagasi, uuringud olid korras, kõik oli puhas. Aga ootama peab selle koleda mandli vastuseid.

Me saime koju. Pole vaja vist öelda, mis tunne see oli.

10. september. Diagnoos

Teisipäeva hommikul ootas meid ees uus tundmatus. PET-uuring. Olin enne lugenud selle kohta, et mingi hirmkallis aparaat, millega näeb läbi kogu keha, ainult, et selleks tuleb mingi eriline kontrast aine sisse süstida, see telliti Soomest.

Olin Põnni ette valmistanud väga põhjalikult, rääkinud ühest torust, kus peab liikumatult lebama, lastakse muusikat, saad rääkida jne.

Tegelikkus oli natuke muud. Ettevalmistustoas ootasime seda ainet, kui see tuli, pidi peale kanüüli manustamist paigal püsima. Palat oli pisike ja võimalust mingiks meelelahutuseks väga polnud. Leidsin aknalt õnneks anekdootide raamatu, mis Põnnile nalja tegi. Ainus mure oli lõpuks see, et kõht oli tühi. Pole ka ime, kell oli siis juba 11 kanti. Lõpuks sai protseduurile.

Ma sain teda saata lauani, kuhu ta pidi pikali heitma. Siis pidin kiirguse ohu tõttu sealt lahkuma, ooteruumi minema. Kuna ma ise olen kergelt klaustrofoobik, tundsin, kuidas mul hakkab pilt tasku minema mõttest, et ta peab seal mingis torus olema ja ei tohi liigutada. Helistasin mehele, nutsin telefoni, hiljem istusin järgmiste ootajatega ooteruumis, kus üks mees jõudis ära rääkida kõik oma hädad, mis tal on olnud ja mis praegu haiglasse tõid. Aeg läks seetõttu pisut kiiremini, tõsi. Ja ei saanud väga mõelda, kuidas mu poja end seal üksi tunneb.

Peale 20 minutit ootamist ta tuli ja oli….täiesti vana rahu ise. Ütles, et see polnud üldse hirmus. Et see laud seal liikus ja…et ta luges numbreid ühest sajani. Mitu korda. Ei, muusikat ega midagi ei olnud, seal ei saanud ju, kuna laud liikus – nii ta mulle seletas. Ma lihtsalt…ma olin nii….polnud sõnu..

Pisarad vajusid jälle kurku

Meid kutsuti uuesti osakonda arstidega kokku saama. Nad ootasid, me jätsime lapsed mängutuppa ja nad kutsusid meid T-ga külalistetuppa. See on see tuba, kus saadakse uudiseid.

Ma aimasin. Olin koguaeg aimanud sellest mandli lõikamise hetkest peale. Aga kui see välja öeldakse, see on šokk.

Noh, me natuke spikerdasime ka enne, sest digiloos oli juba koeproovi esialgsed vastused. Kuid mitte lõplikud. Ometi oli juba seal antud diagnoos, mida arvatakse olevat.

Nii oligi. Burkitt lümfoom, Non-Hodgin (kuigi hiljem selgus natuke teisiti, aga ravi ja muu jäi siiski samaks)

Veidi aja pärast pistsid Põnn ja Piiga pea ukse vahelt sisse, tulid midagi küsima. Siis oligi see hetk, kus Põnnile ka öeldi.

Õnneks, ÕNNEKS, olime saanud endale arstiks inimese, kes on oma ala parim. Lenne-Triin Kõrgvee. Seda on meile kinnitanud päris mitu inimest, kel on kokkupuude. Ta teadis näiteks ka seda, kuidas sellist uudist lapsele öelda.

Muidugi Põnn nuttis, sest ta ju sai aru, et temaga on midagi pahasti. Aga tema ei osanud pooltki niipalju ette mõelda ja ÜLE mõelda, kui tema vanemad. Ta võttis selle uudise teatavaks, oli natuke kurb, aga ei langenud auku vaid toimetas edasi nii nagu enne.

Küsimused hakkasid tekkima protsessi käigus. Nagu meil endilgi. Neid tuli palju, kõigile polegi vastust. Aga oluline oli neid küsida.

Kuna kell on ebainimlikult palju ja ma ei oska vähem-detailselt kirjutada, nagu näha, siis ma jätan jälle pooleli ja jätkan…kunagi hiljem (tähtaegu panemata)

*tähendas seda, et me ei ela hetkel oma amrsas kodus Kaldemäel. Me üürisime üsna kohe endale linna korteri, paljudel põhjustel. Sellest siis ka…hiljem.

Olge hoitud

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

6 comments on “Poolel teel

  1. ❤️❤️❤️

    Meeldib

  2. Lapsed üllavatavad mõnikord oma vaprusega. See võlumaa jutt oli nii ilus ja valus, armas väike laps oma puhaste ja ilusate unistustega.

    Meeldib

  3. Soovin teile palju hoolivaid inimesi lähedusse, et selle teekonna igal sammul kellelegi toetuda oleks.
    Hoidke üksteist!

    Meeldib

  4. Ma hoian teile kõvasti, kõvasti pöialt! Ja soovin palju jaksu terveks saamise teel!

    Meeldib

  5. Varesele valu, harakale haigus, mustale kassile muud hädad, laps saab terveks. Ma hoian teile kõvasti pöialt.

    Meeldib

  6. Kui Sind natukenegi aitab, siis kirjuta ikka edasi, me elame lugedes kaasa ja saadame mõttes häid soove.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: