Renoveerimine

Operatsioon

Olgu. Lähme siis edasi. Võtan teie lahkel loal teid kaasa meie tervenemise teekonnale. Sest teist plaani meil ju ometigi pole. Prioriteet on võita.

Prioriteetidest rääkides. Olen küll ja veel kuulnud, näinud, lugenud neid lööklauseid ja raamatuid, tervendajate ja šamaanide videoklippe sellest, kuidas me peaksime elama hetkes, märkama head enda ümber, unustama mõttetused, asjad, mis ei tee meid õnnelikuks, hoidma meid ümbritsevaid inimesi jne, jne.

Nagu vilkuvad reklaambännerid on see teadmine meie ümber ju iga päev. Me teame seda kõike, isegi võib-olla teadvustame, aga elu läheb ikka omas tempos, rutiin on sama, kõik on sama…

Kuni ühel hetkel variseb korraks kogu maailm kokku. Ja siis sa taipad. Alles siis sa saad aru, et nii ongi! Et see on päriselt ka olemas, et kui su kõige armsama inimesega midagi juhtub, on äkki, sekundi pealt kõik muu nii mõttetu.

Minuga täpselt nii juhtuski. Kõik muutus. Poes ringi jalutades märkasin tühjust, kogu selle krempli keskel. Mitte miski polnud enam oluline, mitte midagi polnud järsku enam vaja. Ainult see üks asi. Et mu laps oleks terve.

Ma olin viimasel ajal nii eemaldunud kõigest ja kõigist, mul oli pisike ring lähedasi ja sõpru, kes olid olemas alati, nii heas kui halvas. Nüüd, peale seda meie pere valusat sündmust näen, kui palju on neid, kes ka hoolivad. Kirjutavad, helistavad, küsivad, tahavad aidata….No näed, nutt tuli peale, sest see on lihtsalt nii liigutav.

Aitäh! Siiralt! Teile kõigile!

Iga sõna on olnud nii toetav, nüüd ma tajun seda. Kui sulle Facebooki lehel kirjutatakse kord aastas ja soovitakse õnne, siis see pole see tunne. Praegu ON see tunne. Mul isegi on piinlik, et ma ise ju ka pole muul ajal sotsiaalne, nüüd on nad kõik minu jaoks olemas. Kus ma enne olin? Miks on vaja selleks kellegi õnnetust, et olla koos?

Aga ma lubasin, et jätkan seda lugu, kuidas ühest koledast mandlist sai lümfoom. Et mis kõik edasi juhtus.

3.september. Hommikul kell 8 olin oma pojaga Tartu Kõrvakliinikus tagasi. Mulle anti paberid, kus tuli anda nõusolek üldnarkoosiks. Noh, igaks juhuks. Täitsin värisevate kätega selle ära. Pärast selgus, et ma polnud vist päris enda juures…õde tuli puhketuppa ja küsis, et tal oleks siiski lapse kaalu vaja, mitte minu….Ju ma siis olin oma peas juba valmis lapse eest igale poole ise minema, et tema ei peaks kannatama.

Saanud haiglariided Põnnile (umbes kaks numbrit suuremad) selga ja mina mingist marlist tehtud sokid jalga, juhatati meid suurde mitme diivaniga puhkeruumi. Seal saime kaks tundi telekat vaadata, Põnni lohutuseks oli telekas jäänud multikakanalile. kuigi ta oli ainus laps sel hetkel, vaatasid kõik teised ka, sama äraolev pilk silmis, kui Põnnil endal…

Mingi aja pärast kutsuti vaatlustuppa, kus uuris Põnni umbes viis arsti, kaks neist olid tudengid. Seisin oma vaprakese seljataga, vaatasin seda kõike pealt, kõrvus kumises, vastasin küsimustele kuni kuulsin sõnu “operatsioon”, “kohe” “hematoloogid”, “lastehaigla”…..korraks hakkas halb. Õnneks saime ruttu sealt toast välja, edasi kanüüli panema, siis vestlus anestesioloogiga…kõik käis nii ruttu. Põnn pigistas mu kätt alati, kui kartis. Ma ei tea kuidas, aga ma suutsin teda koguaeg maha rahustada, kui nägin, et tal tuleb hirm, õpetasin, kuidas sügavalt hingata ja kuidas see aitab hirmust üle saada. Ta sai selle nii kähku selgeks…Kas ma ütlesin juba, kui vapper ta alati oli?

Kell 11 saime opi tuppa, eelnevalt oli meile mitu korda kinnitatud, et ma saan olla tema kõrval kuni ta magama jääb. Ja nii oligi. Kõik käis nii rahulikult, nii inimlikult. Miks ma imestan? Sest mõni aasta tagasi erakliinikus sai laps sellise trauma adenoidi opist, et see on tal siiani meeles ja tegi natuke ettevaatlikuks. Need inimesed aga selles kliinikus nüüd olid hoopis teine tera ja sellest sai Põnn isegi aru.

Kui mind saadeti koridori ootama ja ma kauplesin end töötajate vetsu, vajusin põrandale kössi ja kartsin, et ei tõuse enam. Pisarad voolasid ojadena. Helistasin T-le, algul ei saanud rääkida, aga siis juba kui kuulsin, et nad on meie poole teel, sain kõnevõime tagasi ja jagasin temaga seda, mida teadsin.

Kui operatsioon sai läbi, tuli see hästi tore arst, kes meid ka eelmisel õhtul läbi vaatas, minuga rääkima. Ütles, et võeti kogu mandel ära. Ja see saadeti nüüd laborisse (patoloogiasse) uuringutele, taustaks jooksis üks sinises riietuses õde minu lapse mandliga osakonnast välja.

Arst rääkis, ma üritasin kuulata, jälle aga kostusid vaid üksikud sõnad: lastehaigla peaarst on mures, minge homme sinna, hematoloogid tahavad kindlasti ka näha, op läks hästi….

Jälle pisarad.

Lõpuks sain oma lapse juurde. Ta oli juba ärganud, ootas mind, hoidis mul käest ja nii me seal ootasime tema toibumist. Kõrval oli üks väike armas tüdruk, punaste patside ja tedretähnidega, istus oma isa süles ja arvas, et ta siiski ei peaks seda jääkotti oma kurgu peal hoidma, sest kurk võib niimoodi ju haigeks jääda….Lapsed. Nii siirad. Ainult õed ei saanud sellest armsast naljast aru ja pahandasid natuke.

Põnn toibus õnneks kiiresti ja meid viidi korrus kõrgemale, palatisse. T ja Piiga juba ootasid meid, oh seda rõõmu!

Meid jäeti ööseks sisse. Palat oli nii suur ja kõle, kaks voodit ja väikest kapikest. Voodid olid nagu rongi vagunid, teineteise järel seina ääres. Oli hirmus tahtmine see ratastega raudkolakas oma lapse kõrvale lükata, et ta und öösel valvata ja teda lihtsalt kaissu võtta. Aga ta arvas, et äkki ei tohi…ja et ära parem siis hakka. Ma ei hakanud, aga istusin ta jalutsis südaööni. Ma vist ei maganud silmatäitki. Koridorist kostis aeg-ajalt mingi õudne sireen. Õues sõitsid tänavapuhastusautod. Keegi trampis koridoris ja paugutas ust.

Põnn hingas ikka läbi kurgu….nagu kodus. Käisin teda vahepeal katsumas, ega palavikku pole. Kraadiklaasi õhtul ei toodud, hommikul helistasin, siis toodi kuskilt teiselt korruselt.

Järgmine päev, 4. september

Õed olid hästi sõbralikud, hoolitsevad. Üks vaeseke pidi võtma hommikul kell 7 vereproovi, täiesti une pealt, söömata lapselt, kelle veenid ju kohe selle jama peale plehku panid. Ja kui ka lõpuks peale mitmendat katset õde ühe veeni kätte sai ja sealt imevähe verd nirises, hakkas minul halb ja ma pidin pikali viskama! Ja siis see väike vapper mehike kannatas seal üksi ära ja mõtles veel, et mis minul juhtus. Uskumatu…

Ootasime arsti visiiti. Enne sai jäätist. See aga ei läinud lõpuni Põnnile sisse, ei olnud lihtsalt isu. Meil kummalgi polnud. Arst vaatas üle ja tuli hiljem tagasi vereproovide vastustega. Need olid õnneks korras. Tema sõnad, et kui siin oleks midagi suurt, noh, et lümfides, oleks see verepilt täitsa sassis. Aga et ikkagi oodatakse meid Hematoloogia ja Luuüdi siirdamise osakonnas, Maarjamõisas, 6ndal korrusel. Tõenäoliselt tuleb sinna ka jääda vähemalt üheks ööks, tehaske mõned uuringud. Vähemalt ei pidanud enam lastehaiglasse minema..

Korraks tundsime rõõmu, et saime sealt haiglast välja. Ilm oli ilus, päike paistis. Sõitsin poest läbi, et midagi kaasa osta, midagi, mis teeks Põnnil ehk tuju paremaks, mõned pliiatsid ja väike märkmik, ristsõnad…Pea oli tühi.

Praegu lõpetan, olen seda postitust nädal aega kirjutanud…sellest, kuidas meid Maarjamõisas vastu võeti ja mis seal kõik tehti, kirjutan ehk juba haiglas, kuhu me homsest teisele ravikuurile läheme.

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

14 comments on “Operatsioon

  1. Te saate hakkama. Ma tean seda. Olete mul pidevalt mõtetes.

    Liked by 1 person

  2. Kõik, mis sa kirjutasid on nii valus ja tohutult kurb. Aga ma toetan sind mõttes. Ma ei tunne sind, ma lugesin su blogi.
    Ma loodan väga, et sa saad taas naerda koos oma pojaga. Mõttes kallistan teid.

    Liked by 1 person

  3. Kristhel Vaht

    Pikad, pehmed ja soojad paid teile! Olen mõtetes teiega!

    Liked by 1 person

  4. Sellistele asjadele ei oskagi mitte kuidagi reageerida. Lihtsalt saadan oma head mõtted teie poole teele.

    Liked by 1 person

  5. Soojad kallistused, head soovid ja ainult head mõtted olgu teiega!

    Meeldib

  6. Angela Sooläte

    Pöidlad peos, et teine ravikuur läheks kenasti korda ning mööduks kiirelt ja valutult! Palju, palju jõudu ja häid soove teile!

    Liked by 1 person

    • Aitäh sulle! Möödus tõesti plaanipäraselt, eks kurnab iga korraga järjest enam, aga ta on lihtsalt nii vapper, et ta peab vastu, ma tunnen seda.

      Meeldib

  7. Soovin teile palju jõudu ja südikust! Loodan, et Põnn pääseb varsti kooli tagasi, ta ju niiväga ootas.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: