Minu pikema vaikimise põhjus pole seekord paraku mitte see, et pole midagi öelda olnud. Küll aga polnud ma siiani kindel, kas öelda ja kui siis, kuidas. Pikalt mõtlesin.

Täna tunnen, et nüüd on aeg. Saada endast välja ja ehk on abi kellelgi, kes seda loeb ja peab läbi elama midagi nii koledat, nagu meie. Ehk jagamine aitab.

Täpselt üks kuu ja kolm päeva tagasi, kui oli meie Põnni esimene koolipäev, esimese klassi aktus, suur sündmus, algas tema võitlus pahalasega, mis on end meie armsa poja lümfidesse elama sättinud.

Põnnil on diagnoositud tänaseks pahaloomuline lümfoom. Maakeeli lümfivähk.

See sõna ise on nii kole ja vastik, et me ei kasuta seda oma igapäevaelus. Kui me sellest räägime, siis kasutame sõna pahalane või lihtsalt haigus.

Aga räägin siis ehk sellest, kuidas see kõik algas.

Umbes nädal enne esimest koolipäeva märkasime, et Põnn räägib kuidagi imelikult, läbi nina. Ja ka ööd olid halva unega, kuna ei saanud korralikult hingata, nagu vajuks midagi ninaneelu ja õhku ei oleks.

Esiti arvasin, et äkki on adenoidid tagasi (need sai paar aastat tagasi ära lõigatud). Otsustasin, et kui läheme perearsti juurde koolieelset vaktsiini saama, räägin ka sellest ninahäälest ja las nad kontrollivad.

Elasime oma tavalist igapäevaelu edasi, Põnn oli nagu ikka alati oma krutskeid täis, heas tujus päeval ja ei paistnud, et tal midagi kehvasti oleks.

27.augustil oli perearsti aeg. Kui kohale jõudsime, kargas mulle pähe seal ukse taga oodates, et ma pole kordagi ta kurku vaadanud. Ta polnud ka kordagi kaevanud kurguvalu, polnud probleeme ka neelamisel, aga lihtsalt tuli see tunne. Ja kui ma siis seal hämaras koridoris seda kurku vaatasin, olin ilmselt nii ehmunud näoga, et laps hakkas ka pabistama. Pilt oli õudne! Tal oli kurgus TOHUTU suur mandel, see varjas pea terve kõri ja oli ikka väga, väga õudne.

Arst kutsus sisse. Rääkisin talle, mis mure meil on. Tema vaatas samal ajal arvuti ekraani ja palus poisi kaalule…siis mõõtma…siis küsis oma rutiinseid küsimusi kooli kohta??? Et mis kooli ta läheb….(me olime selle jada juba läbi teinud sama aasta jaanuaris!) Kui ütlesin, et Waldorf kooli, kergitas kule ja küsis idiootse küsimuse – aga kas tal ARENGUGA on ikka kõik korras?

Ma püüdsin mitte vihastuda, pigem turtsatasin ja ütlesin, et tänan küsimast, sellega on tõesti kõik korras.

Siis printis ta paberid välja (need samad, mis meil juba olemas olid, jaanuarist!) ja suunas edasi õe kabinetti vaktsineerima…Ma korraks kaotasin kõnevõime, kui ta käsi juba ukselinki vajutas. Kui ma selle tagasi sain, küsisin, kas te ta kurku ei vaatagi?? Ma ju ütlesin, et tal on mandel väga suur ja ninahääl jne.

Arst tuli siis tagasi, palus lapsel kurku näidata, vaatas (ilma lambita) ja ütles, et jah, see on tõesti PISUT suurenenud, laske Hexorali peale. Ja nüüd minge vaktsineerima.

Taarusin kuidagi õe tuppa, arst tormas minema. Ütlesin õele, et mina olen küll kõhkleval seisukohal selle vaktsiini osas, et kui see kurk on selline ja vaktsiin ju ka nõrgestab organismi, et kas see on ikka praegu hea mõte? Õde, kes oli juba jõudnud süstla välja võtta, vaatas siiski ka selle kurgu üle. Lambiga.

Tema nägu oli ilmselt sama ehmunud ilmega, mis minulgi enne seal ukse taga. Ta tunnistas, et arst oli talle öelnud, et on natuke suurenenud mandel, aga et tema näeb siin VÄGA palju suurenenud mandlit ja vaktsiin jääb loomulikult tegemata, kirjutas hoopis meile AB välja, saatis ka vereproovi andma, aga olenemata tulemustest ütles, et me kindlasti AB välja ostaks ja andma hakkaks. Kohe.

Tegin, mis kästud, läksin segaste tunnetega sealt ära, andsime ka vereproovi, mille põletikunäitaja oli väga väike, 1,6. Vaatamata sellele olid õe sõnad, et tuleb ikkagi anda antibiootikumi, et tema on veendunud, et see on angiin. Kuigi lapsel ei olnud ei palavikku, kurguvalu…

Andsime rohtu. Seitse päeva. Nägin, et laps pole enam päris endine, väsis kiiremini ja oli tujutum. Panin selle “angiini” arvele.

2. septembril oli viimane AB päev, ja ka poja esimene koolipäev. Aktus, mida ta oli nii kaua oodanud.

Hommikul oli elevus suur, korjasime õpetajale aiast lilli, panime ilusad riided selga ja sõitsime kõik koos aktusele. Seal olid kõik ta parimad sõbrad koos, rõõm oli nii suur jälle kohtuda.

Päev oli hästi palav, esimese klassi lapsed istusid terve aktuse aja õues päikese käes, põdesin natuke, et ega ta liialt päikest ei saa ja pärast äkki tuult või midagi. Aga tundus, et tal oli hästi. Üks klassiõde küll minestas peale aktust korraks. Õnneks toibus peagi ja sai teistega ühineda klassijuhataja tunnis.

Peale aktust sõitsime koju, tegime pidulikuma õhtusöögi, rääkisime juttu…Ja siis ma tundsin, kuidas mu sees käis mingi külmavärin läbi, mingi judin. Seda vist võib nimetada kõhutundeks. See tunne ütles, et ma pean helistama Kõrvakliiniku valvearstile. Ajendas mind seda tegema ka tema endiselt sama suur mandel, mis polnud allunud AB ravile ja see ei tundnud õige.

Veel samal õhtul, peale seitset, sõitsime Tartusse Kõrvakliinikusse, Piiga ja T tulid ka toetuseks kaasa.

Kõrvakliinikus ei tulnud kaua oodata, meid võeti vastu, kuulati ära, arst vaatas kurku…ja ehmus. Vaatas veelkord…siis uuesti…küsis vahepeal küsimusi, vaatas veel…ja kadus toast veerand tunniks, et helistada.

Kui ta tagasi tuli, oli ta konsulteerinud lastehaiglaga, kuhu meid oodati nüüd vereproove andma. Ja järgmisel päeval tahtis seesama arst meid uuesti ka Kõrvakliinikusse tagasi, et sellest mandlist võtta koeproov. Et nad magama ei panekski, kui Põnn oleks sama rahulik ja vapper, nagu sel õhtul. Põnn arvas, et ta võib olla küll.

Hoidsin hambad ristis, et pisarad tulla ei saaks, et olla ikka toeks ja mitte paanikasse last ajada.

Sõitsime lastehaiglasse, kuhu ka kohe sisse saime, järgmine hästi tore arst, kes küsis samu küsimusi, vaatas kurku. Ja oli ilmselgelt sama mures. Hakkas juba rääkima haiglasse võtmisest, kuid Põnni olemine läks nii kurvaks ja seepeale otsustas arst, et ega nad õhtul nagunii enam midagi ei tee, et mingu me koju ja siis hommikul uuesti Kõrvakliinikusse, et vereproovi vastused on selleks ajaks olemas. Olgu me aga igaks juhuks söömata-joomata.

Kohutav segadus, mure, hirm puges hinge. Mis saab edasi? Miks võetakse biopsia? Tal pidi ju olema mandli põletik?

Selline oli meie Põnni esimene koolipäev. Ta oli mures, et kas ta siis nüüd ei saagi järgmisel päeval kooli? Ta isegi ei muretsenud, et kas talle tehakse haiget, vaid et millal ta saab kooli….ja kas ta peab jääma pikemaks haiglasse? Sel hetkel ei teadnud me veel, mis meid ees ootab….

Kinnitasin lapsele, et kõik saab korda. Ükskõik, mis sinuga tehakse, me saame sellest üle, me oleme koos, ma olen igal pool sinu kõrval ja mitte keegi ei tee ilma minu loata sulle mitte midagi. Mitte keegi! Ja korrutasin talle (ja endale), et kõik saab korda.

Tänaseks olen ma läbi teinud tunnete ameerika mäed. Hirm, mure, paanika, siis tuli usk, lootus, siis jälle hirm ja viha…hetkel oleme endiselt positiivsed ja otsustame selle võitluse võita! Põnn selle kõige juures on niivõrd vapper ja tubli ja tugev, et ma tahaks talle anda medali! Ja ma annangi. Iga päev tohutu kogus armastust, toetust, paisid, massaaži, kallistusi, juttusid ja naermist….ja kui tulebki tal kurbus peale, teeme ka selle koos läbi. Ja nii ongi.

Kui ma jaksan, kirjutan teinekord edasi, kuidas meil on see teekond siiani läinud. Või ma ei tea, kas see on vajalik? Ma pean veel mõtlema. Praegu tunnen, et oli vaja kirjutada see endast välja, ja mitte ainult endale kirjutada, vaid tõesti, jagada oma tundeid, kasvõi võõrastega, aga ju siis on seda vaja.

Kui kellelgi on olnud sarnane lugu ja tahab seda jagada, minult midagi küsida, siis võib seda julgelt teha. Keegi ei tohi jääda sellisel ajal üksi oma murega. Meil on olnud muidugi tohutult palju tuge sõpradelt ja sugulastelt, erinevates riikides. See tunne ja teadmine annab nii palju jõudu juurde! Me oleme nii tänulikud! Siiralt!

Olge hoitud!

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

13 comments on “Võitlus

  1. TERE!olen teie blogi pidev lugeja ja tavaliselt ei kipu kommentaare kirjutama ,aga praegu tundsin et tahaks teie perele ja eriti Põnnile soovida jõudu haigusega võitlemisel!Kõik läheb veel hästi ,küll näete!Igatahes pidage vastu ja jõudu teile selleks!Palju,palju jõudu!

    Meeldib

  2. Ma nii tihti olen arstidega suheldes jõuetult vihane. Miks ma ise pean midagi nõudma, märkama, võimalikku diagnoosi panema. See on liiga suur koorem vanematele, et just tema peab oskama märgata isegi arsti ülejala tehtud vigu. Ma koguaeg mõtlen oma laste puhul, kas ma ikka olin piisavalt nõudlik arsti juures, kui ta minu tähelepanekuid välja naeris.
    Palju jõudu Teile! Arvan, et võiksid lugu edasi kirjutada.

    Meeldib

  3. Tere
    Ma kohe ei oskagi midagi öelda. Ma olen kindel, et te võidate selle võitlus ja kõik läheb hästi.
    Olge tugevad!
    Kristi

    Meeldib

  4. Kristhel Vaht

    Sellest peab rääkima! Meie teekond algas möödunud aasta jõulude ajal, kui isa (ta on alles 49) tundis ennast nii halvasti, et ei veetnud esimest korda elus jõulupidu koos perega vaid jäi koju, üksinda. Peale jõule saime diagnoosi, viimase taseme kopsuvähk. Meil vedas. Ta sai kohe peale aastavahetust haiglasse ja peagi juba keemiasse. Meie pere on väga väga kokkuhoidev ja me pole kunagi sellise asjaga kokku puutunud. Oleme siiani shokis. Käime psühholoogide juures. Isal algas nüüd teist korda keemia. Siiani on kõik ülihästi läinud, siirded on aga ei ole edasi liikunud ja need näitajad, mis enne halvad, on nüüd väga väga head. Ta käis tööl, nautis elu, võttis kaalus juurde ja juuksedki kasvasid paari kuuga tagasi. Nüüd algas keemia uuesti, kopsus on veidi mass suurenenud. Tiksuv pomm hakkas uuesti kõlama kaugusest…

    Saadan teile pikad paid, soojad tervitused ja et see pahalane saaks seljatatud!

    Meeldib

  5. Palju jõudu teile! See pahalane olevalt üks paremini ravile alluv neist kõigist teistest suurtest pahalastest, olgu see siis nii! ❤

    Meeldib

  6. Jagamine vahel aitab, just sellepärast, et saab hingelt ära ja natukenegi kergemaks.

    Ma ei oska mitte midagi tarka öelda, lihtsalt hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et te kiirelt pahalase alistaks…

    Meeldib

  7. Palju-palju jõudu! Hoian teile pöialt!

    Meeldib

  8. Tahaks nii palju öelda, aga õigeid sõnu pole kusagilt võtta… Aga olen siin ja mõtlen teie peale… Ja soovin jaksu ja paranemist… Ja kirjuta ikka, kui tunned, et see aitab…

    Meeldib

  9. Oleme iga päev mõtetes teiega ja hoiame pöidlaid peos. Palju jõudu kogu perele.
    Kindlasti jaga ka ülejäänud lugu, sest sa ei tea iial, keda see aidata võib.
    Ning endiselt olen valmis päeval ja ööl, kui soovid rääkida. Kasvõi tühjast-tähjast 🙂

    Meeldib

  10. Eva-Maria

    Palju-palju jõudu panalasega võitlemisel! Kõik läheb hästi, lihtsalt peab minema. Olen mõtetes teiega.

    Meeldib

  11. Ma arvan ka, et jagamine aitab. Ma senimaani tunnen, et peaks oma loo kirja panema…
    Me ikka mõtleme teile ja hoiame pöialt, et kõik laabuks! Olge vaprad!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: