Kuigi meie reisist on möödas juba tubli nädal ja pealegi, pole ma siiani leidnud motivatsiooni kirjutamiseks. Kuklas on ainult mõte, et sai ju lubatud. Kellele täpsemalt, seda ma ei tea, sest tegelikult….keda huvitab, mida me siis täpselt seal tegime või kus käisime…?? Aga no lubadus on lubadus.

Ma siis püüan meenutada, võtan pildid appi.

Lugu jäi pooleli sealt, kus meil pidid tulema külalised meie juurde lõunale. Tulidki. T kolleeg Lorenzo oma naise ja kolme lapsega. Lapsed olid vanuses 7 (tüdruk), poisid olid 5- ja 3-aastased.

Nagu ikka, võttis aega, et lapsed omavahel sulanduksid, algul ikka piidlesid silmanurgast üksteist, nägin kiusatust üksteisega tuttavakaks saada, aga natuke nagu ei juletud ka. Eriti tugev tõmme oli tüdrukute vahel. Ilmselt segas sulandumist ka tühi kõht, sest juba peale sööki kadusid lapsed lauast ja üs hetk avastasime end seal neljakesi, vaid täiskasvanud ja lastest ei kuulnud piuksugi. Käisime igaks juhuks vaatamas, mis toimub. Lapsed olid kolinud meie laste magamistuppa ja mängisid! Mis keelt nad suhtlemiseks kasutasid, jäi arusaamatuks, vahepeal tundus, et igaüs rääkis oma emakeeles, vahepeal inglise keeles, eriti nende lapsed, sest meie omad oskavad vaid paari üksikut sõna. Eriti agaralt kasutas Piiga sõna “NO!”, kui nad tahtsid teise tüdrukuga omavahele jääda, et plikade mänge mängida, aga poisid tulid “kiusama”. Lõpuks mängis kogu seltskond koos peitust.

Meie saime siis omi jutte õues jutustada. Lorenzo pajatas saare elust ja oludest, mis oli väga huvitav kuulata. Tema naine aga kahjuks inglise keelt ei räägi, T-ga rääkis ta hispaania keeles, mina siis teritasin kõrvu, natuke sain ikka juba aru ka. Ja suhtlemiseks kasutasin ka lihtsamaid lauseid nagu “Cafe con leche? No? Ah si? Muy bien!” 😀 Ja no mallorca keelest ei saanud ma enam midagi aru..

Lorenzo ikka uuris, mida ma juba oskan rääkida ja et ma ikka jätkaks sama tublilt, et kui me sinna elama läheme….see on selline inside joke neil T-ga, Lorenzo ikka meelitab, et võiks ju me sinna elama minna, siis T-l oleks parem oma tööd teha, et ikka kontoris olla ja reisida sealt ka kergem, head lennuühendused jne.

Ta ikka väga kiitis oma kodusaart, mis muidugi on ju selge, sest seal võib tõesti leida paradiisi. Ja paradiisi all ei pea ma loomulikult silmas suurt villat ja kullapada taga aias, vaid mõnusat rahulikku väikelinna elu, nagu näiteks nende endi kodu. Nad elavad linnas nimega Binissalem, mida ka meie viimasel päeval külastasime. Seal on olemas isegi näiteks üks Waldorf kool, mis meile väga sobiks. Küll aga ei sobi keskmisele kohalikule ega ilmselt ka meile selle kooli maksud. Need on kolossaalsed, eriti meie hindadega võrreldes. Kallis on ka kinnisvara. Elada kuskil linnast väljas toredas korda tehtud maamajas on ikka mägedetagune unistus. Ja ka korda tegemata majad võivad maksta hinge hinda, kui ta just ei asu täiesti unustatud paigas, kuhu keegi nagunii elama minna ei taha. Ka see pere unistab oma majast, aga nad ei saa seda endale lubada, vaatamata mehe keskmiselt kõrgemale palgale.

Kui Lorenzodel (nagu meie lapsed seda pere kutsuvad) oli aeg lahkuda, olid lapsed nii kurvad. Hiljem kuulsime, et nende lapsed olid küsinud, millal nad saavad meile Eestisse külla tulla. T kahtleb, kas seda kunagi juhtub, sest mallorcalased üldiselt on sellised, kes puhkavad kas sealsamas saarel või sõidavad heal juhul Menorcale või mujale lähedal olevasse paika. Korra on nad käinud ka Portugalis, aga üldiselt ei näe nad põhjust mujale sõita, kui endagi kodukoht nii mõnus puhkamiseks on.

Et mitte seda juttu siin nüüd enam palju pikemaks ajada, toon ehk välja mõned kohad, mis meile eriti meelde jäid ja meeldisid.

Trammisõit Solleris.

Soller on väike, üsnagi tüüpiline Vahemeremaade linnake, kus on kitsad tänavad, vanad majad, palju tänavakohvikuid. Keskväljakul müüvad nädalalõppudel käsitöölised oma kaupu. Tavaliselt on ka palju turiste, meie aga ei kohanud väga palju, sest hooaeg pole veel päris alanud.

Võtsime kerge lõuna ja läksime sõitma vana trammiga, mis viis meid Solleri kesklinnast sadamalinna Port de Soller´i, vahemaa ca 5 km. Sõit kulges läbi kitsaste tänavate, linnast väljas sai imetleda suuri viljapuude väljasid, tohututes kogustes sidruneid ja apelsine kasvas pea igal maalapil. Port de Solleris hüppasime maha ja jalutasime ringi, sõime jäätist ja imetlesime vaateid. Peagi tuli järgmine tramm, mis meid tagasi Solleri viis.

Piletihinnad on muidugi krõbedad, edasi-tagasi sõit läks meile maksma 42 € nelja peale.

Aga lastele sõit väga meeldis ja oli meilegi tore vaheldus.

Peale trammisõitu viis meid tee mägedesse seiklema. Kuid nagu ikka, kui ühel päeval liiga palju asju saab ette võetud, ei jõudnud me ühte kloostrisse, kuhu oli plaanis minna, sest lapsed ütlesid, et nad ei jaksa enam midagi teha, tahaks koju tagasi.

Nii me siis sõitsimegi koju. Minu meelest mägedes sõitmine autoga on ka üks paras vaatamisväärsus, eriti kui vastu tuleb teine auto või mõni suurem buss. Mul ikka paar korda jättis süda lööke vahele! Ja müts maha nende ratturite ees, kes Mallorca mägistel teedel käivad trenni tegemas. Ikka meeskondadega koos, üksikuid ega turiste väga palju polnud näha. Vaid üks hulljulge naine, kes sõitis pikali rattal, see selline madal, oled nagu vastu maad ja sõidad. No on hulle..

Linnuvaatlus looduspargis

Eelviimasel päeval läksime loodusparki, mille nimi on mul meelest läinud (kui piinlik), aga Mallorcal võib neid leida mitmeid, kus saab just linde palju näha ja usun, et kõik on sama huvitavad. Kuna me elasime sel korral põhja-Mallorcal, siis leidsimegi enda ligiduses ühe sellise, kus pidavat olema palju linde ja rohelust. Oligi. Jalutada sai ka kõvasti, veetsime seal ikka kaks-kolm tundi. Nägime tõesti lahedaid linde, paljusid polnud kunagi elus näinud, ka pildilt mitte. Metsikud hobused osutusid hoopis vägagi apaatseteks isenditeks, kes üle värava end rahulikult paitada lasksid.

Pilte lindudest mul siiski pole. Mul oli kaasas vaid 35mm objektiiv, millega kaugelt lindude pildistamisel polnud midagi teha. Seal olid kohal ikka tõelised linnu/ja või pildistamishuvilised, kellel piiiikad torud ees. Me aga istusime majakestes, milledel olid tehtud piilumisavad, kust sai vaikselt huvitavaid linde vaadelda. Binokkel oleks võinud küll kaasas olla, seda seal kohapeal kusagil vaatluskohtades kahjuks polnud. Aga no siiski, vaatamata sellele, et linnud olid meist kaugel, oli neid näha ja lastel ei saanud ega saanud nende vaatamisest isu täis.

Lõpuks hakkas tühi kõht meid sealt välja meelitama.

Plaanitud, nagu me enamuse ajast olime, hakkasime linnast väljas mõnd söögikohta otsima. Meil nimelt oli selline kiiks, et kohe mitte ei tahtnud einestada kohtades, mis mõeldudki vaid turistidele ja kus enamasti ka seetõttu hinna-kvaliteedisuhe ei pea väga paika.

Leidsime mingis vanas mõisa majas ühe ägeda söögikoha, tundus kohalike seas ka populaarne olevat. Kuigi Piigal ei õnnestunud ka selles kohas suppi leida (nagu ka mitte üheski teises kohas, kus me käisime), olime kõik rahul. Supi kohta kommentaar, et Piiga on nimelt tohutu supifänn – kalasupp, frikadellisupp, aedviljasupp, läätsesupp…anna aga ette. Aga vot terve nädala jooksul ei leidnud me ühtki kohta, kus saaks suppi, peale gazpacho, mis on teadupärast külm tomatisupp ja mis viib minul keele alla, aga vot tomat on ainus asi, mis meie preili toidulaual jääb alati puutumata. Ei söö.

Väikesed külakesed

Sihilikult sõitsime ringi sellistes piirkondades, kus võis sattuda mõnda ägedasse väikesesse külla või linnakesse. Üks sellistest oli näiteks Muro. Tõlkes tähendab see “sein”, ehk siis kuulus müürseppade poolest. Seal elab üle 6000 inimese, ilmselt siis maakonnas kokku. Linn oli õhtusel ajal üsna vaikne, tänavad tühjad, vaid mõni üksik oli tulnud õhtusele jalutuskäigule. Üks tädi teretas meid. Nii tore.

Teine selline linn oli Binissalem, kus elab see pere, kes meil külas käis. Nendega me kokku enam ei saanud, sest oli tööpäev, küll aga veetsime aega kohalikul mänguväljakul ja võtsime viimase lõuna sel sel saarel enne, kui hakkasime lennujaama poole sõitma.

Kuna me sööme ka siin, Eestis üsna kindlatel aegadel, oli saarel sellega natuke raskusi, sest siis, kui meie lõunat süüa tahtsime, oli neil alles hiline hommik ja lõunasöögiks polnud kohad veel avatud. Mõni siiski leidus ja ühes me ka maha istusime, Foguer 76 on selle koha nimi. Ja mul oli hea meel, et teised kohad veel kinni olid, sest sel päeval sain ma selle puhkuse parimat rooga, selleks oli Menorca stiilis täidetud suvikõrvitsad. Need olid ülimahlased, andsin teistele ka proovida ja lastele meeldisid need ka väga, eriti Põnnile. Tema on üleüldse uute asjade proovimises julgem. Ja selle toidu oleks ta mul käest ära söönud, kui talle poleks oma hamburger niiväga maitsenud. See oli ka tõesti hästi tehtud. Nagu kõik, mis me kambapeale tellisime.

Jalutasime veidi veel peale lõunasööki ringi ja sellega meie reis ka lõppema hakkas.

Lennujaama jõudsime õigel ajal, turvakontrollis oli keegi mees, kes astus ilmselt vasaku jalaga voodist välja, ta oli kohe eriti pahas tujus. Kuna mul vedelikke polnud ette näidata ja kõik asjad olid ilusti nõuetekohaselt välja võetud, mis vaja, ei leidnud ta minu juures muud kahtlast, kui mu sõrmus, mille käskis ära võtta. Kuna aga mu ülejäänud asjad olid juba läbi sõitnud, pidin mu armas-kallis sõrmus üksi suures kastis läbi värava sõitma. Aga mida teiselt poolt välja enam ei tulnud, oli see sõrmus…Peale pikka ootamist ja küsimist sain ma selle tagasi, siiski peeti mind väga kahtlaseks isikuks ja tehti veel eraldi kontroll, aga see oli siiski viisakas võtmes ja midagi kahtlast mult ikkagi ei leitud, seekord siis vedas 😛

Edasi kulges kõik plaanipäraselt, või noh, peaaegu. Kui istusime Frankfurdis Lufthansa lennukile, selgus, et midagi on vaja siiski enne õhku tõusmist üle vaadata ja parandada, nii et meie lend hilines pool tundi või nii. Põnn istus akna all ja andis infot: “Vist võeti mootor lahti…ah, nüüd hakkavad vist tagasi kokku panema…midagi veel teevad seal, ma ka ei tea nii täpselt” Ma pole väga lennukil pabistaja, aga see mootori lahtivõtmise mõte tundus küll natuke liiast…

Riiga jõudsime peale südaööd. Ilm oli külm ja me hambad plagisesid autoni rutates. Lapsed olid viimase piirini ära väsinud, aga nad olid lihtsalt ülisuper vaprad kuni koduni välja! Parimad reisisellid, keda ma tean, terve selle ootamise ja lendamise ja jälle ootamise aja mitte ühtki virinat.

Oma autos oma toolides tundsid nad end nii mõnusasti, et rampväsinuna jäid üsna pea tuttu. Otsustasime, et mina sõidan seni, kuni jaksan. Ütlesin veel, et T võib magada, aga mul on hea meel nüüd, et ta ei jäänud, ta oli mul kaardilugeja eest ja lisasilmapaari eest, kes märkas kõiki neid rebaseid ja kitsesid ja jäneseid, kes meil teele ikka ja jälle ette tahtsid tulla. Seda kõike juba siis, kui väljas oli enam-vähem valge.

Aga siiski veel hämaras juhtus üks hirmus seik. Nägin silmanurgast, et paremalt tuleb midagi heledat kohe põõsast teele. Jõudsin reageerida ja vajutada pidurid põhja (õnn, et sellisel kellaajal polnud pea üldse autosid ja meie taga sõitnud veok oli kuskil maal meist kaugemale jäänud.) Ühesõnaga, pidurdasin, ohutuled läksid ise peale ja ma nägin terve esiklaasi suurust lindu. Vähemalt ma arvan, et see oli lind, sest ta lendas. Aga oli nii suur. Ja tuli põõsast…Igatahes võttis see mult igasuguse väsimuse ja ma sõitsin terve ülejäänud tee veel aeglasemalt ja keset teed. Kui me olime Valgast läbi jõudnud, ahhetasime muudkui nende vaatepiltide peale, mida möödudes näha sai. Uskumatu, kui ilus on hommikul kell pool neli, kui päike tõuseb! Mul oli kuri kiusatus auto seisma jätta ja pilte teha. Aga nihelev Piiga tuletas meelde, kui ebamugav võib neli tundi istuda ühes asendis ja veel magada ka. Kiirustasime ikkagi koju. Eestis tuli kuni koduni vastu kaks autot. Aa ja peale Valga piiri ühes bussipeatuses seisis politseipatrull ja mõõtis kiirust. Neljapäeva varahommikul kell pool neli. Me olimegi ilmselt ainsad, kes neist möödusid.

Kui me koju jõudsime, ärkasid lapsed üles. Tahtsin nad tegelikult otse voodissse tõsta, aga kui nad olid juba ärganud, said nad koeri tervitada, kes pidid õnnest lihtsalt lõhki minema. Kartsin, et nüüd enam lapsed magama ei jäägi, kell pool viis oli päike juba kõrgel ja nii valge kõik. Õnneks see siiski ei seganud, ei neid ega meid, me kõik magasime sel päeval lõunani.

Mis me sellest õppisime? Seda, et järgmine kord proovime (jälle) lennuaegu paremini valida või siis Riiga ööseks jääda ja hommikul normaalsel ajal sõita. Sel korral aga seda teha ei saanud ja sellest siis ka selline ekstreemsus.

Sai nüüd pikk reisijutu lõpetamine. Antagu andeks 😀 Kui üldse keegi nii kaua jõudis lugeda.

Nüüd vist peab küll pikema pausi tegema bloginduses. Olen end lihtsalt jälle tabanud mõtetelt, et kellele ja milleks ja millest ja kui hästi ei oska, siis ei olegi vaja jne. See pole ausalt praegu see wishing for compliments koht, kuigi ega pai vastu pole mul kunagi midagi olnud, nuuks 🙂

Aga te saate ju aru küll.

Eks ma siis jälle, kui vaim tuleb peale ja midagi öelda on, tulen tagasi. Vahepeal tuleb siin elu ja olu nautida, ilus on küll oma kodus olla, peab ütlema.

Ah, kui juba otste kokkutõmbamiseks läks. Ma aasta alguses ju lubasin, et olen sotsiaalmeedia vaba sel aastal. Instagrami ma suutsin kogemata üldse ära kustutada, aga Facebookist ma päris patuvaba pole. Sõnumid tulevad jätkuvalt sinna ja küll ma üritasin neid vältida ja kasutada suhtlemiseks telefoni, siis anti ikkagi teada, et võiks oma teateid lugeda ja nii ta jäi. Lehte ennast kerimas aga pikalt ei käinud, kuni kuulsin ühest koledast tulekahjust meile armsaks saanud Tammuri talus ja jagasin nende pere abipalvet. Aga üsna ruttu sain jälle sellest lehest küllastuse ja nüüd läheb elu jälle tavaliselt edasi, ehk et üritan ikka rohkem aega panustada muudele asjadele.

Mul tundus, et ma pean selle ka ära rääkima 🙂

Ilusat suve, kallid kaasmaalased (ja välismaalased) 😀

Ikka teie

Kaldemäe Kristiina

Advertisements

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

4 comments on “Reisijutu järg: lastega Mallorcal

  1. Ma küll alati loen ja huvitav on ka. Aga mul kommenteerimisega see sama tunne, et ah, keda see minu arvamus ikka huvitab. 🙂 Nii, et sa ikka kirjuta ja me ikka loeme. Vaikimisi teame, et tegelikult ikka huvitab. 🙂

    Meeldib

    • Aitäh! Oh, mulle väga meeldib, kui keegi kommenteerib, ja väga huvitav on ka alati neid lugeda. Eks ma kirjuta jälle, kui vaim pääle tuleb. 🙂

      Meeldib

  2. Kahju, et mõned reisipositused on parooliga 😦 Eestis on nii vähe blogisid, kus lastega reisitakse.

    Kunagi, kui Taani Legolandi läksime, oli nii tore Teie Legolandi reisist lugeda.

    Üks ema, kes lastega reisib

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: