Elustiili raamatud

Prantslannade eeskuju. Raamatusoovitus

Uus virn raamatuid ootab jälle lugemist ja seekord, peale Jaapani korrastuskunsti raamatut olen jälle Prantsuse lainel.

Umbes aasta tagasi hakkasin enda juures märkama seda tunnet, et ma olen vanemaks jäänud. Niimoodi seda välja kirjutades tundub, nagu oleks ma just nüüdsama veel kümme aastat õlgadele saanud. Aga ei, nali naljaks, mingis teatud vanuses ilmselt hakkab see suuremal või vähemal määral naistele kohale jõudma. Ma ei saa öelda, et oleks kuidagi õnnetu selle üle, et ma pole enam 20ndates, kuid kui vaatan “vanu” pilte, siis natuke kade olen küll selle aja mina peale. Nii noor ja heas vormis. Ja mis mind ehk praegu kõige rohkem morjendab, on see, et ma enam ei saa nii kergelt oma vormi säilitada, kui siis. Võisin toituda üldse mitte tervislikult, poole ööni pidutseda, peale pidu bensukast burksi rebida ja mitte üks gramm ei tulnud juurde. Praegu on tunne, et kui ma ka vaid vaatan ühe koogitüki poole, on kolm kilo juures.

Sellised tunded ja mõtted on pannud otsima kirjandust teemal, kuidas siis vananeda valutumalt. Nii ma sattusingi lugema Mireille Guiliano raamatut “Prantslannad ei vaja iluoppe. Kuidas vananeda stiilselt ja väärikalt”. Kui ma selle eelmisel aastal ostsin, polnud ma ilmselt piisavalt tahtejõudu täis, et proovida neid tema nippe. Või ega need polegi nipid, vaid pigem terve elustiil, kuhu kuulub söömine(mis on vist iga prantslase kõige tähtsam tegevus), liikumine, magamine, riietumine, sotsiaalsus jms.

Raamatus räägib küll pigem alates 40ndates naistest, kuid ettevalmistust pole ilmselt kunagi vara teha ja ju ma siis sattusin just parajal ajal lugema, sest sel aastal lõppeb minu jaoks üks kümnendik ja algab uus, saan augustis 40!

Mõned mõtted, mis ma sellest raamatust sain ja mida tahan/olen järgi proovida.

  • Ärka varem ja mine enne hommikusööki jalutama, vähemalt 20 minutit jalutamist aitab kaalu langetada. Tegelikult ükskõik, milline liikumine, peaasi, et vähemalt 20 minutit. Ütleme nii, et seda ma pole veel praktiseerinud. Mul on vaja saada üle sellest hommikusest mõnulemisest, et ka reaalselt voodist varem välja saada, mis siis veel õue saamisest rääkida. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et ma talvisel ajal end suudaks nii kaugele viia, et vabatahtlikult kottpimedas ja külmas jalutama lähen. Aga no eks neid vabandusi leiab, aeg on tegutsema hakata 🙂
  • Ärka ja mine magama iga päev samal ajal. Sealjuures ööuni peaks olema vähemalt 8 tundi. Sellega on siiani ikka veel kehvasti. Eriti kui õhtune aeg ongi ainus aeg mulle endale, siis kipun ma sellest maksimumi võtma mõne hea filmiga, kui meest kodus pole ja siis juhtub ikka, et voodisse saab liiga hilja. Arvuti/telekas/telefon peaks olema kinni vähemalt pool tundi enne magamaminekut, siis selles osas on veel arenguruumi.
  • Vee joomine kohe peale ärkamist ja enne magamaminekut. Selle sisseharjutamine läks lihtsalt. Ja seda ei tasu üldse peljata, et see enne magamaminekut vee joomine siis kuidagi öösel üles ajaks, keha kuidagi harjub sellega nii hästi ja pole üldse vajadust öösel vetsu minna. Ma ei tea, kas see harjumus on aidanud, aga olen nüüd ka päeval rohkem vett jooma hakanud.
  • Hoidu liigsest päikesest. Mida aga teeme meie, põhjamaa inimesed esimese asjana, kui kevadine päike meid oma kohalolekuga õnnistab? Märtsi kuus on tuulevarjulised seinaääred valgeid näolappe täis, kõik vaatavad päikese poole, lootes, et see siis näo pruuniks värvib. Või lihtsalt see nälg, mida me terve talve justkui tundnud oleme. Ja mõõdukas koguses ongi ilmselt normaalne, kuid see ikkagi mõjutab vananemist palju, kui palju keskpäevase päikese käes peesitada, kasutamata päikesekaitsekreeme. Viimastest on muidugi palju kirjutatud, ollakse vastu või siis poolt. Mina isiklikult kasutan kreemi siis, kui on plaan end praadida, mis mul aga esimese viie minutiga tavaliselt üle läheb, sest mulle ei meeldi päikese käes lebada, isegi mitte mugavas rannatoolis, mul peab siis sel juhul vari peakohal olema.
  • Toitumine. Toidusedel olgu A-, C-, B3- ja E-vitamiinide rikas. Mina avastasin selle raamatu lugemise käigus, et Vahemere toidulaud on see, mis mulle läbi aegade alateadlikult on alati kõige rohkme meeldinud. Nüüd siis, olles teadlikum, jälgin seda ka põhjalikumalt ja mulle tõesti väga meeldib. Mireille on ju teadupärast andnud välja veel raamatuid ja nende hulgas ka üks kokaraamat. Sain just hiljuti raamatuvahetusest kätte Guiliano välja antud kokaraamatu (inglise keelse versiooni) ja olen sealt juba palju retsepte katsetanud ja peab ütlema, et ma olen vaimustuses! Eriti meeldib mulle tema võlukreem, mida hommikul süüa.
  • Riietumine. Kuidas riietuda stiilselt ja väärikalt. Näiteks prantslannad ei käi kunagi ringi dressides ega retuusides, kui nad just joogat ei tee või jooksma ei lähe. Kuna ma tunnen end nii dressides kui retuusides nagunii ebamugavalt, ei ole ka seda ohtu, et nii ma kodust välja lähen. Mitte, et nüüd tulebki käia riides nagu prantslane, vaid et ma isiklikult tunnen, et see mõttelaad käib minu põhimõtetega kokku ja mulle meeldib saada ka uusi nippe, mida ma veel ei teadnud ja ei olnud nii mõelnud. Sellega seoses hakkasin vaatama ka ühe prantslanna youtube kanalit, kes jagab samuti häid nippe, kuidas end meikida (sest ma olen selles niiiii kehv ja kui siis kord aastas tuleb ette, et on vaja natuke meiki näkku panna, on hea, kui keegi ette näitab ja ma pärast ei näe välja, nagu läheks karnevalile. Või punaste laternate tänavale…)
  • Meikimisest ja kreemitamisest räägib samuti Mireille oma raamatus. Ma jätsin vahele need lehed, kus ta jagab kreemide nimesid, mida kõike ostma peaks. Ma olen juba paar aastat avastanud enda jaoks meie oma eestimaise brändi Lumi ja ma olen selle firma andunud fänn. Mitte midagi muud polegi hetkel vaja. Ripsmetushi ostan tavaliselt Loodusperest, kuna mulle on nii oluline, et see, mida endale peale määrin, ei sisaldaks keemiat. Nii nagu shampoonid ja dushigeelid. Ostsin isegi oma teismelisele Lumi sarja, mis mõeldud probleemsele nahale ja ta tõesti kasutab neid, ja no tõesti on palju paremaks muutunud.
  • Kõige muu hulgas kirjutab raamat ka sellest, kuidas armastus, naer, head inimsuhted, hellus ja lähedus meile mitu head aastat juurde kingib, ja neid aastaid ka palju nooruslikumalt nautida lubavad.

Ma siiralt soovitan seda raamatut, mulle igatahes mõjus hästi 🙂

Kogust võtsin veel ka tema ülejäänud teosed, “Prantslannad ei lähe paksuks” ja “Prantslannade neli aastaaega”. Esimese lugemisega tegin algust, aga pean tunnistama, et kuna see raamat on sõna otseses mõttes räpane, on mul selle lugemisega raskusi.

Ma ise üldiselt ei loe söögi ajal just seetõttu, et midagi võib raamatu peale minna. Seda enam on päris nukker sellist määrdunud raamatut raamatukogust saada. Võib tundunda pirtsutamisena, aga ju see on mu kiiks. Muidu pooldan väga raamatukogust laenutamist, on keskkonnasäästlik ja kodus ei teki ka siis üleliigset kraami. Kuigi seda tüüpi raamatud võiks minu kodus ka riiulis alati olla, sest neid on hea lugeda ikka ja jälle uuesti üle. Ehk õnnestub kuskilt teiselt ringilt puhas raamat soetada.

Kas keegi on neid raamatuid, mida siin mainisin, lugenud? Kuidas meeldis?

Advertisements

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

5 comments on “Prantslannade eeskuju. Raamatusoovitus

  1. Täpselt nagu mina kirjutaks 🙂 Ma ostsin sama raamatu hiljuti allahindlustelt ja ootab lugema hakkamist. Aga mul on tunded samad – et hakkan “vanaks” jääma ja enam ei saa koogitüki poole vaadatagi… Saan varsti 39 🙂 Nii et meil väga vähe vanusevahet ja täiega sama eluetapp käsil.
    Palun jaga ka selle prantslanna youtube kanalit, kellest kirjutad 😉
    Raamatukogu raamatutega – mul on ka mõnikord selline tunne, et tegelikult on parem kui on enda raamat. Hiljuti sattus kätte selline teos, mis oli nii tugeva sigaretihaisuga, et kohe paha kätte võtta. Aga õnneks see emotsioon ununeb kui järgmine kord raamatukokku minna ja enamasti on raamatud ikka suhteliselt ok olukorras (kuigi eks lasteraamatuid satub ka nii ja naa ette, nt klappidega raamatuid on mõttekas koju osta).

    Meeldib

    • Aitäh, et jagasid, see natuke lohutab, et keegi veel nii tunneb 😀
      Minu puhul loevad kindlasti ka geenid, seega on ilmselt loogiline, et kuna ma kaldun ülekaalulisusele, tuleb seda enam rohkem ise pingutada. Õnneks on juba aiatööde aeg ja on rohkem võimalust energiat kulutada.
      See prantslane, keda jälgin vahetevahel on Justine, ta räägib minu jaoks huvitavalt, ei paku millegagi üle, siin sulle link tema kanalile, loodan, et leiad sealt midagi endale 😊 https://www.youtube.com/channel/UChxkFSjTE7nLCHsDk8_pRhg

      Meeldib

  2. Mulle on sattunud grmmatikahullu käes olnud raamat. Nii palju parandusi. Küll harilikuga, aga ikkagi. Samas oli huvitav omamoodi 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: