Renoveerimine

Kole lugu

Ma plaanisin täna kirjutada liblikatest ja lilledest ja ilust ja elust koos lähedastega, toredast nädalavahetusest aga see postitus peab ootama. Eile öösel juhtus meie kodus midagi, mis võttis mult täna tuju, isu, turvatunde ja midagi materiaalset ka. See viimane on küll teisejärguline, sest elu on meil sees aga lühidalt, meil käidi vargil. Aidas. Viidi ära kõik see, mida on muru ja võsa lõikamiseks vaja, natuke tööriistu ka.

Kui me siia kolisime, oli mu esimene mõte, et liiga tee ligidal. Pidasin silmas seda müra. Samas, kui hakkasime mõtet edasi arendama, siis tundus, et äkki vargaid peletab tee ligidus eemale. Et kuskil pisut varjatud kohas oleks lihtsam tegutseda. Seepärast ma siiani väga ei kartnudki. Või kui siis õige pisut. Näiteks siis, kui meest polnud kodus. Aga viimasel ajal olen sellegagi harjunud ja juba oli täitsa julge magama minna. Kuni tänaseni.

Lihtsalt nii vastik on olla praegu. Kuidas keegi tuleb siia, meie koju, murrab lahti meie aida ukse, võtab sealt meile kuuluvad asjad ja sõidab minema.

See nädal algas täbaralt, sest ma ei saanud end vahepeal liikuma. Olin oma alaselja ära külmetanud või tõstnud või tont seda teab, mismoodi liiga teinud aga kolm päeva olin vigane, kui sain linna perearstijuurde ja tugevad rohud peale. Täna on juba parem. Peale varguse avastasmist tuli korraks mõte – oot, oot. Siin elas enne üks küürakas tädi, kes kepiga hoovil tuterdas ja võõraid hoovi pealt jahipüssiga minema ajas. Mul on puudu veel jahipüss. Küürus selg oli peaaegu olemas ja kõik võõrad ajaks ma ka minema, nii kuri olen praegu.

Politseist ka käidi. Kohati oli  tunne, nagu oleks mingis inglise kriminullis. Vihmane ja sombune ilm, kaks meest aidas ja ümbruses uurimas ja pildistamas, mind küsitlemas. Keskmine laps, pisipoja, lootis näha vilkuritega autot aga ei näinud.

Pisipojaga seoses tekkiski mul dilemma, kuidas talle seda asja serveerida. Kas jääda esialgu välja käidus loo juurde, et muruniiduk (see on ainus,mis talle vist mu jutust politseiga meelde jäi)  kadus ära või võta kätte ja tuua ta sellesse julma ja reaalsesse maailma, kus on vargad, pätid, halvad inimesed? Siinkohal ma isegi ei kasutaks muidu vajalikku kõneviisi halvasti-käituvad-inimesed (ma olen liiga palju kasvatusteemalisi raamatuid lugenud, sh T.Gordonit), sest need inimesed, kes himustavad kellegi teise vara ongi halvad ja punkt!

Teismeline poeg saab juba väga hästi aru, mis see tähendab, kui midagi ära varastatakse ja ta on väga, VÄGA kuri! Ta tahaks neil kere kuumaks kütta, kui kätte saab. Ja tema usub, et saab! Nii, et lapsed on häiritud ja minu püüd neid säästa on vaevaline. Mõtisklen edasi, et kas see annab neile eluks vajaliku valmisoleku, olla alati valmis hullemaks, peita end aedade, valvesüsteemide taha…ja mina lootsin, et siin, maal, saab neid sellest kõigest säästa, et siin võib olla rahulik, keegi ei tule meid kiusama, meilt midagi ära võtma. Aga tegelikult polegi asi selles, kus sa elad, meie ümber lihtalt on selliseid inimesi ja seda ei muuda miski. Uurija ütles täna, et 80% sellistest kuritegudest jääb lahendamata. See on masendav.

Ma ei peatugi sel teemal enam kauem. Elu läheb edasi, oluline on, et me ise oleme elus ja terved, asjad on kõigest asjad. Aga see tunne jääb…

Advertisements

Minust Kristiina

Tere tulemast pesapunujate virtuaalsesse pessa! Kolme lapsega pere kolis linnast maale ja hakkas vana taluhäärberi taastama. Kui hästi või halvasti meil siin on läinud, saab siit blogist lugeda. Kui on soov mõnd lugu või pilti kasutada, võetagu minuga ühendust.

6 comments on “Kole lugu

  1. Ma nii loodan, et leitakse üles vargad. Kui kohutava tunde võib see sisse jätta…

    Meeldib

    • Kristiina

      Aitäh Efka toetuse eest! Mina ka loodan, et leitakse üles ja nad saavad oma karistuse! Või, et nendega juhtuks midagi sellist, et nad ei saaks enam kunagi vargile minna või kellelegi kahju teha. Tunne on tõesti vastik, see ilmselt jääb veel pikaks ajaks..

      Meeldib

  2. Oi kui paha lugu 😦 Hoian pöialt, et need pätikaabakad vahele jäävad! Äkki tasuks lähipäevil osta.ee/soov.ee kuulutusi sirvida ja oma marki tabada? Kuigi eks ta tülikas ja teinekord asjata töö ole 😦

    Meeldib

    • Kristiina

      Kristhel, ma olen ka seda mõelnud aga ausalt öeldes ei taha. Las nende üles leidmine jääb politsei tööks. Mulle on see mõte nii vastumeelne üleüldse, et siin olid võõrad ja murdsid sisse…ei taha neist enam midagi kuulda ega teada…kuigi samas loodan ka tõesti väga, et nad saadakse kinni ja ka varasemad pahateod (neid on kindlasti!) saaks karistatud.

      Meeldib

  3. Nii hirmus. Mina olen see, kes paaniliselt kardab igasugu näppamisi ja sissemurdmisi, pigem hakkab see hirm teinekord isegi elu segama 😦

    Meeldib

    • Kristiina

      Tead, ma ka olen ikka aeg-ajalt niimoodi kartnud. Isegi linnas, kui magasin teisel korrusel magamistoas, korteri uks alumisel korrusel tegi alati piiksu, kui keegi sellest käis, st seda oli kuulda ka üleval ja ma koguaeg kujutasin ette, kuidas ma seda piiksu kohe-kohe kuulen. Jube vastik tunne. Ja just siis, kui üksi olin. Aga nüüd olen end sundinud hakkama teistmoodi mõtlema. St ei tohi mõelda asjadele, mida sa oma ellu ei taha. Aga eks alateadvus teeb ikkagi oma tööd edasi ja mingi hirm jääb…täna käisin ühte suuuurt koera vaatamas, kes ehk mu hirmu hakkab edaspidi natuke vähendama 🙂

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sellest, Mis On

"Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis oleks liiga suur või liiga väike, kuna ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks." Byron Katie

Läbikäigu K

Edevuse keldripood

Lugemissoovituse blog

Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Lugemiselamused

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

Toidutegu

söömine on ainus töö, mis toidab

Mutukamoos

arendavaid tegevusi lastega

lambrine

tegevused, mängud ja raamatud kõige väiksematele

Ja veel üks asi ...

Remondiblogi, aiablogi, sisustusblogi

%d bloggers like this: